Lapsepõlves neelasin raamatuid meeletutes kogustes. Alustasin rohkem täiskasvanutele mõeldud raamatutest ja keskkooli lõpuks jõudsin lõpuks ka muinasjuttudeni. Seda ilmselt selle pärast, et kõigepealt lugesin läbi kõik kodus leiduvad raamatud ja alles siis avastasin raamatukogu ammendamatud avarused. Ja kui raamat oli nii põnev, et ei saanud seda käest ära panna, siis ohverdasin pigem oma ööune, kui loobusin raamatust. Mäletan kooli ajast ka seda et mul oli alati koolis jutukas kaasas ning nii mõnigi õpetaja lubas mul tunnis peale vajalike ülesannete valmis saamist lugeda (eriti algklassides), sest siis ma ei seganud ju nii palju. Hiljem pakkusid ka õpikud piisavat kirjanduslikku meelelahutust. Enamasti.
Ema on ikka meenutanud seda korda, kui ta korda öösel üles ärkas ja mindi voodist ei leidnud. Õnneks oli korter väike ja ei läinud kaua aega, kuni ta leidis mind WC-st lahinal nutmas ja lugemas "Kasuema" viimaseid lehekülgi.
Õnneks minu abikaasa ei ole mind nii (viimasel ajal) "ära kaotanud", sest ... tavaliselt koon ma meie magamistoas arvutist mõnd filmi vaadates. Ja ta on juba leppinud sellega, et kui ma ütlen, et tahan selle mustrilõigu/rea/ringi lõpetada, siis tema ainus kommentaar on: "Ära liiga kauaks üles jää."
Kudumine/heegeldamine on ka väga kasulikuks osutunud, kui tema on auto roolis ja mina olen kõrval. Kui ma koon, siis ma ei kommenteeri tema sõidustiili nii palju kui ma seda muidu teeks. Ehk siis teiste sõnadega on mul käekotis lisaks raamatule ja arvutile või tahvelarvutile ka vähemalt üks miskisugune näputöö, mis ei ole veel nii suureks kasvanud, et minu "pisikesse" kotti ära mahtuda. Ja viimasel ajal olen märganud, et lisaks kotis leiduvale kudumisele või heegeldamisele on mul ka olemas autosse mahtuv kudumine ... Õnneks on auto piisavalt suur ;)
No comments:
Post a Comment