Elevandiuputus

Ilmselt muudab eelseisev Eestisse kolimine mind närviliseks. Mis omakorda tähendab, et minu käed vajavad pidevalt mingit tegevust. Mis omakorda tähendab, et kui lapsed on öhtul magama jäänud, istun mina teleka ees ja nikerdan midagi ja seda mitte ainult öhtul. Mis siis tähenda, et väikeste elevantide arv on nüüdseks 14 peale kasvanud. Ja siin nad siis on, seatud poseerima minu poja poolt:

Peale selle olen ma teinud ka ühe hiire:
Minu armsad lapsukesed teatasid mulle, et papa-hiir vajab endale seltdsiks ka beebi-hiiri. Loodetavast saan ma mingil ajal varsti ka selle tellimusega hakkama :)
Aga minu keeruline iseloom ei luba mul ainult heegeldamisega piirduda. See tähendab, et mul tuleb kindlasti ka midagi kududa. Alustuseks proovisin ma piirduda sokkidega. Kuna lihtsate sokkide kudumin eon minu jaoks liiga lihtne, siis sulgesin silmad ja kasutasin oma kujutlusvöimet millegi keerulisema loomiseks. Tulemus on selline:
Nendel sokkide on krae ja samuti tegin bumerang-kanna (mis minu jaoks on siiski veel väljakutse). Aga kahjuks osutus see köik minu jaoks liiga lihtsaks ja sokid olid kahe öhtuga valmis. Vahepeal löpetasin ka oma Haapsalu salli ja suutsin selle enam-vähem vormi saada:
Seega pidin ma alustama uut projekti, mis on natuke suurem kui sokid. Otsustasin viimases Rebbeccas ilmunud sviitri kasuks (oma kallile kaasale seletasin, et see kuulub löngajääkide vähendamise projektide hulka, mis ei ole ka vale ;) ). Selline on see kampsun ajakirjas:
Kuid paraku olen kahe öhtuga juba seljatüki valmis kudunud. Eks näis, kuidas see edasi läheb.